Oma tee leidmisest

Raha paneb rattad käima? Kuidas sellelt rattalt maha tulla? Kas saaks ilma rattata?

Ma armastan neid hetki kui tunnen justkui aeg seisaks. Pilved liiguvad aeglaselt pea kohal ning puud sahistavad lehti. Ma sulandun kõige olemasolevaga ühte kui ma ei rahmelda ringi vaid vajun olemisse iseendas. Ja minus avardub hoopis uus mõõde. Maailm laieneb minus endas.

Tihti ma olengi konfliktis selle maailma kiirusega. Ma ei jõua sammu pidada vohava pinnapealsusega. Kõigil on alati kuhugi kiire. Ka minul endal pahatihti. Ja nii mööduvad aastad rahmeldades tühja. Sest siit lahkudes me ei võta midagi kaasa peale oma kogemuse.

Kuidas siis elada nii, et kogemus oleks sügavalt rahuldustpakkuv? Et me ei tormaks näljastena ringi otsimas midagi, mis meie tühjust täidaks? Miks meil on nii suur rahuldamatus sees, et me ei suuda lihtsalt olla?

Raha annab meile palju võimalusi. Samas raha tagaajamine jälle jooksutab kiirelt tühjaks. Hirm, mis saab siis kui raha otsa saab, saadab paljusid meist. Aga hirm on pimestav. Hirmust tegutsemine ei ole selge ja puhas. See on täis manipulatsioone ja valetamist iseendale ning teistele. Ja seda meie maailmas jagub… Jagub ringi sibavaid töölisi, kes ei tea, kes nad on ja mida päriselt soovivad siin elus kogeda püüdes teistele õnne pähe määrida raha eest. Või siis lahendusi väljamõeldud probleemidele. Igasugu asju müüakse ja ostetakse raha eest. Aga, ka see on kogemus… Ja suures plaanis on see kõik õige.

Mina olen astunud välja sellelt rattalt üle kümne aasta tagasi. Mul käis rattal sõitmisest pea ringi juba ja ma lendasin suure kaarega prõntsatades vastu maad. Kui ma toibusin, siis avastasin hoopis uusi võimalusi siin elus. Minu jaoks ei olnud enam tähtsad vannituba täitvad potsikud ja stiilne garderoob. Ka kontsaga kingad jäid kappi seisma nii kauaks kuini need ära saatsin. Juuste blondeerimine asendus juuste mahalõikamise ja originaali kasvatamisega. Mingil hetkel kogu see võlts maailm minu jaoks lagunes ja hakkas vaikselt tärkama täiesti uus elu.

Uus elu oli põnev aga see ei ole olnud kerge. Nii palju hirmusid, kuidas hakkama saada? Kuidas olla see imelik, kes maailma näeb hoopis teisiti elades “ajuvabalt”? Kuidas elada päris ehedalt endana ja niimoodi ellu jääda? Kas ma olen valmis jääma üksi oma vaadetega? Sest neid, kes ei mõista, on alati rohkem kui neid, kes mõistavad. Pikka aega ma ei osanud sobituda enam kuhugi. Ma tundsin ennast üksi. Ja ühel korral, kui mulle öeldi, et ma olen ühiskonna jaoks kasutu, siis ka väga suurt väärtusetuse tunnet. Nii palju valu ja erinevaid tundeid on toonud kogu teekond välja siia vabamasse olemisse. Aga nii on. Igal asjal on hind. Meie elu ei muutu kui me ei muuda ennast. Oli ja on vaja siiani lubada tulla kõigel esile, mis vajab valgust. Et me näeks, mis on olnud takistus.

Tegelikult me kõik oleme vabad. Meil on valikud, mida kasutada. Võime teha palgtööd ja kasutada oma palka investeeringuteks iseendasse ja oma elamisse. Meil on võimalus pakkuda oma teenuseid. Maailm on täis võimalusi. Täis erinevaid mänge, mida kaasa mängida. Lihtsalt tuleb leida see, mis köidab ja silmad särama lööb. Miskit, mis ei kurnaks tühjaks, vaid täidaks inspiratsiooniga.

Meil pole vaja otsida oma elu mõtet. Me loome ise selle mõtte. Me ise anname kõigele tähenduse. Me ise täidame oma tühimikku, mis ongi ruum loomiseks. Me ise koostame selle, kes me oleme ja kuidas maailma tajume. Sest me loome ennast. Ja läbi enda oma reaalsust. Ainult siin kohalolus peitub vägi, mis ootab vastuvõtmist. See on kõik siin olemas, mida kogeda soovid. Lihtsalt vali, mida soovid. Ja voola kaasa.

Kas valime ratta asemel voolamise?