Alates sellest hetkest, kui sa muudad oma suhtumist positiivsemaks, saab elu muutuda vaid paremaks. Sest sina oled see kese, mille ümber elu pöörleb. Sina oled oma maailma valitseja. Õppides toime tulemist iseendaga sa ohjad oma elu. Sul ei ole võimalik hoida välist elu ohjes, kuid sul on võimalik iseennast juhtida läbi mille sa õpid käsitlema tervet ilma ja ruumi. Vot nii võimas oled sa!
Ja ikka sa tahad pugeda sinna pisikesse kambrisse iseendas. Ikka ja jälle sa madaldad ennast ohvrirolli süüdistades teisi inimesi ja elu ennast. Ikka ja jälle ei võta sa kogu vastutust, sest lihtsam on anda see ära. Kui kaua veel?
Sellesse pisikesse ohvri kambrisse on sul võimalik ennast kerra tõmmata. Kuid sul ei ole seal ruumi sirutada oma tiibu ega hingata vabalt ja voolavalt. Seal on pime ja ebamugav. See on nii ebamugav, et rahutus su sees põletab.
Kuid kasvades tugevamaks sa märkad, et sa ei mahu enam sinna. See on koht sinus, kuhu pugeda, kuid see on nii ebamugav, et sa ei soovi seal kaua olla. Sa näed, et see on vaid lõks, kuhu oled korduvalt sattunud. Ning nendest seintest ikka ja jälle läbiminemine on teinud sind vastupandamatult väekaks. See kamber, kus oled piinelnud, on äratanud sinus jõu, mille olemasolust ei olnud sul aimugi.
Alates sellest hetkest, kui sa muudad oma suhtumise positiivsemaks, saabub valgus pimedasse kambrisse läbi kumavate seinte sind kutsuma elule. Nii sa kasvad ja näed, et elu on elamiseks. Elu on avastamiseks, kogemiseks, õppimiseks. Elu on kasvamiseks oma väkke. Elu on vabadus, sõltumatus, õnnistus. Sinu piiriks on vaid piiritu taevas.