Seoses sellega, et olen tegelemas oma kõri piirkonnaga, mis on mul kannatanud terve elu suure blokeeringu all, olen avastanud oma suurima kutsumuse. Mis üldse on iga inimese suurim kutsumus??? See on olla tema ise! Olla see, kes ta päriselt on! Iga inimese tõeline olemus on armastus ning selle väljendamine siin maailmas ongi see, mida me siia tegema tulime. Ning iga tegu, mis me teeme, peaks saama alguse armastusest.
Aga mida me siin väljendame, kui armastus iseenda vastugi puudub? Meid on kasvatatud pidevalt sõnu peale lugedes: “Arvesta teistega! Kuula sõna! Ole hea laps! Täida kohustused!” Aga lapsed on oma olemuselt juba head ja nende sõnade peale lugemine kaugendab neid endast ning oma südame hääle kuulamisest. Välismaailm pressib meile juba varakult nii peale, et me läheme võitlusesse ning nii me kasvamegi, pidevalt alateadlikult võideldes enda ja oma õiguste eest kuulata oma südant samal ajal arvates, et me pole piisavalt head ja külluse väärilised.
Nüüd vaadates tagasi oma lapsepõlve, saan ma täiesti selgelt aru, mis minul on takistanud olla see, kes ma päriselt olen. Ma olen olnud juba väikesest peale nii erinev, et see on inimesi häirinud. Ma olen kõigest alati teisiti aru saanud. Näiteks koolis referaate kirjutades ma leidsin alati teistsugust infot, mis oli õpetajatele vastuvõetamatu. Ma olen alati märganud, kuidas isegi lihtsalt minu kohalolek mõjub inimestele “ebameeldivalt” ja olen tundnud selle pärast süümepiinu, et olen selline nagu olen ning jään isegi siis inimestele ette kui olen vaikne ja tagasihoidlik. Ma olen arvanud, et ma olen halb, vale ja ma olen süüdi. Ma olen tõmbunud tagasi, sest ma ei taha riivata inimesi ja nende egosid.
Ja ma nüüd alles saan sellest aru, miks see nii on olnud. Ma olengi siia maailma sündinud selleks, et panna inimestes käima protsessid. Mina pole süüdi selles, mida teised tunnevad, kui mina olen mina! Mul on täielik õigus olla mina ise ja luua omale koht siia maailma. Ma avastasin oma elu ülesande! See ongi olla mina ise, rääkida oma tõde. Ja see tõde ei peagi olema ainuõige. See on minu tõde ja see ei peagi olema kellegi teise jaoks, sest ühtset tõde ei eksisteerigi. Kõige tähtsam, et see paneb siin tööle protsessid, energiad liikuma, inimesed arenema. See ongi minu suurim panus, mida ma maailmale kinkida saan – mina ise!
Seega kui Sina arvad, et elades endale oled Sa isekas, siis veel isekam on jätta andmata oma tõeline panus, milleks oled Sina inimene ise! Kingi ennast ennekõike iseendale! Kingi endale koht siia maailma, võimalused, küllus! Kingi endale armastus ja elurõõm! Sa oled seda kõike väärt! Ja kingi endale vabadus ennast väljendada välismaailmale ning kingi ka see imeline peegeldus, mis sealt tagasi kiirgab!