Pole paremat toitu kui on elus toit, mis puhastab keha ning muudab selgemaks ka pea ja mõtted. Olen tänulik iseendale, et olen toonud end parema tervise ja olemiseni. Ma võiks öelda küll praegu, et tunnen ennast nooremana kui kümme aastat tagasi, sest energiat on rohkem ning unevajadus väiksem. Mu päevad mööduvad aktiivselt tegutsedes.
Samas rahu on suurem. Ma jõuan vaikselt, ilma rahmeldamata, teha ära palju rohkem, kui varem. Kõik on liikunud suuremasse tasakaalu. Ma olen mõistnud, et ma ei peagi pingutama. Kõik tuleb kergelt, kui olen oma teel ja lasen oma kõrgemal olemusel ennast juhendada. Ma püüan ikka iga päevaga üha enam olla usalduses ning naudin seda mõnusat lendlemist läbi elu.
Just see kergus ja lihtsus ongi see, mis on tulnud mu ellu koos elusa toiduga. Ja ma arvan, et see on saanud ka takistuseks paljudele, kes ei oska seda omaks võtta. Mulle tundub, et mida tugevamat ja raskemat toitu inimene vajab, seda rohkem on ta kinni oma uskumustes, et elu on raske ja tugevam jääb ellu jne. Kui inimene tunneb, et ta vajab liha, on tal on tugev ellujäämise instinkt ning ta elab vähemal või suuremal määral hirmudes. Süües endast nõrgemat saame kinnitust, et tugevam jääb ellu. Samas on lihasse talletunud ka surmahirm, mis sellist mõtlemist toetab.
Hirm tekitab viha ja kurjust. Hirmul inimene on aetud nurka ning ta on võimeline kõiksugusteks jõledusteks. Kurjus – see on vaid mask, mille taha peitub hirmunud, katkine inimene. Nii kaitseb ta ennast olles kaugel oma tõelisest olemusest, mis on armastus. Ja hukkamõist ei ole lahendus. Kurjusega vastamine ei aita seda inimest oma olemuseni tagasi. Vaid mõistmine ja hoolimine toovad valgust iga inimese ellu.
Õnneks hakkavad sellised julmad ajad juba lõppema, sest inimkond on tõusmas kõrgematele sagedustele koos meie planeediga Maa. Tuleviku toit ei ole enam liha ja veri. Me liigume järjest suurema kerguse poole, kus me ei tunne enam vajadust raske toidu järele, vaid meile piisab väga vähesest, sest ka meie kehad muutuvad tundlikumaks ja kergemaks. Saab otsa see aeg, kus meie elu juhib ellujäämise instinkt. Hakkame elama suuremas kerguses ning kasutama oma potentsiaali laiemalt. Elu muutub maitsvamaks igal tasandil ning hakkame tajuma ka energiaid toiduna.
Minu elu algas sealt, kust hirmud lõppesid. Ma võin küll hirmu vahest tunda, kuid ma püüan mitte lasta sellel ennast juhtida.
Juhinduma peaks ikka oma vaimust. Ning elus toit, mis vibreerib kõrgematel sagedustel, on andnud mulle puhtama keha ja meele, et ma tajuksin paremini oma tõelist olemust, oma vaimu, ühendust algallikaga. See on andnud mulle tundlikkuse ja erksamad meeled. Elus toit on avanud mul justkui kanali, mille kaudu voolab sisse informatsiooni kõiksusest. Ja ma tean, et olen alles oma teekonna alguses, sest ma alles harjun ja võtan omaks oma uut elustiili.