Mõistuse hääl võib kõlada mõistlikult. Kuid kui tõsi see on, mida ta meile räägib?
See, mida me mõistame, on vaid imetilluke osa tegelikkusest. Me tõlgime maailma vastavalt enda sees kerivatele programmidele ja uskumustele. Me ei saa väga palju usaldada seda, mida meie mõistus meile räägib maailmas toimuvast. Sest me ei näe ega taju suuremat pilti ega plaani. Aga teekond sinnani on valgustumise tee, mida me kõik läbime läbi katsumuste.
Maailmas toimuv on ilmselt paljudele muret tekitav. Aga mis on parim, mida saame teha? Meie sügavamaid hirme puudutatakse ja need kas aktiveeruvad ning loovad kaost või õpitakse nendega koos elama neid märgates, tunnistades. Meil pole vaja minna kaasa hävinguprogrammiga kui me valime valgustumise tee. Isiklikus plaanis on kõigil oma tee, mis kas juba ette määratud või määramisel läbi teadikkuse. Kui me saame oma olemusega suurema kontakti, siis see annab ka rohkem võimalusi meile oma elu juhtida.
Kui meis on sügaval hirmud, siis need on kui kivid, mida kanname päevast-päeva raskusena endaga kaasas. Kas see on see, mis teeb tugevaks? Kas me soovime minna edasi kandes kaasas midagi, mille väärtus on küsitav? Või oleks aeg kergendada koormat ja lasta lahti oma varandusest, mis takistab elus olemise nautimist ja kulgemist mõnusas kerguse voos?
Elus olemine on kõige suurem maine väärtus, mis annab tohutult võimalusi siin loomiseks. Küsimus on vaid selles, millise energiaga luuakse. Ja see, millist energiat me kanname, oleneb sellest, mis meie sees toimub. Ja seda ei saa keegi väljaspoolt määrata. Vaid inimene ise saab valida ja luua oma sisu, valides mõtted, tunded, tegevused, mis loovad sisemist kvaliteeti.
Kujutad ette, et sooviksid maalida kaunist sinist taevast oma lõuendile aga pintslist tuleb vaid pruuni värvi ja sinise segu? Ükskõik kui palju sa pingutad, see värv ei maali lõuendile puhast ja selget taevalaotust. Sul on vaja leida oma värvide valikust õige toon. Kõige suurem töö on sisemine töö. Kui me oleme seestpoolt korras ja puhtad, siis see maalib juba ise kauneid vaateid ellu. Mõtteselgus, tunnete puhtus, hetkes olemise kunst… See kõik peegeldub meile otseselt maailmast tagasi. Me kogeme ennast läbi elu, mis saab alguse meie sisemisest kvaliteedist.
Seega need hirmud, mis soovivad varjutada oleviku täiuslikkust, on määratud märkamiseks. Kui me neid teadvustame ja vaatleme, uurime tagamaid, siis võivad nad rääkida meile naljakaid lugusid sellest, kust on nad alguse saanud. Julgust on vaja, et vaadata neisse ja tunnustada neid. Meil on vaja teada ohte aga mitte olla juhitud hirmudest. Kui me teame ja tunneme oma hirme, siis annab see meile rohkem võimalusi teadlikumalt oma elu luua.
Millised on elus tehtud valikute tagamaad? Millest lähtuvalt on otsustatud tähtsaid otsuseid? Mis suunab tegutsema? Milline on energia tegude taga? Ehk milliste värvidega maalitakse oma maailma?
Kõik need valikud, mis oleme teinud, kas teadmata või teadlikult hirmudest lähtuvalt, ei vii meid kaugele. Meie eluiga on olnud piisavalt pikk, et ennast tühjaks joosta ja piisavalt lühike, et mitte kauem elada sellist elu, mis pole elamiseks loodud. Inimesed kardavad surma aga elada ka ei julge… Julgeid valikuid teevad vähesed.
Aeg on muuta kvaliteeti. Me pole siin selleks, et elada kellegi teise elu. Meil on vaja oma kingadesse astuda ja võtta ennast vastu ning kõndida oma rada. Ükskõik kui veider ja hulljulge see ei tundu. Meil on vaja jälgida oma sisemist impulssi. Sest igaühes meis elab unikaalsus, mis soovib siin maailmas luua midagi erilist. See on see, mis tahab tõusta meis esile, ja kui vaja, siis kasvõi läbi kaose. Aga tõelised briljandid on sündimas.
Kutsun Sind endaga koos rännakule: www.patreon.com/elumaitse