Jutujätkuks eneseväärtustamise teekonna läbimise teemal… Mul on nii palju, mida soovin jagada ja ma usun, et need võivad aidata paljusid, kes sarnaseid protsesse läbivad. Nii nagu ma oma eelmises postituses kirjutasin, siis sukeldusin eeterlike õlidega iseendasse väga sügavale teekonnale. Ma olen valinud ennast veelgi põhjalikumalt avada iseendale. Sellepärast kasutan võimalusi, mis kutsuvad seiklema enda sisemaailma. Ikka selleks, et liikuda edasi oma unistuste poole ja jätta maha raske koorem ülesmäge ronides. Unistused vajavad teostust. Me kõik väärime oma unustuste elu.
Mis on Sind tagasi hoidnud teekonnal oma unistuste poole? Ma natuke kirjutan sellest, mida mina avastasin! Võibolla avastad ka Sina midagi tänu minu jagamisele ja saad jätta nüüd selle endast maha ja minna kergema sammuga edasi. Muidugi see eeldab ka mingilmääral tööd endaga. Kui tunned, et see jagamine paneb protsessid käima, siis sind toetab sidruni eeterlik õli, mis on puhastav. Lemongrass aitab vanast vabaneda. Viiruk annab jõudu ja tugevust, et oma tõesse astuda. Küpress paneb energiad voolama. Lavendel aitab rahuneda. Võid valida midagi ennast toetama. Aga ei pea.
Aroomide mõju ei tasu alahinnata! See, mida nad meis liigutavad ja välja hakkavad tooma, võib olla elumuutev. Samal ajal on see ka väga põnev avastusretk iseendasse. Eeterlikud õlid on minu jaoks kui terapeudid, kes toimetavad väga usinalt ja põhjalikult nii, et suured muutused toimuvad märkamatult.
Eneseväärtustamise teekonna võtsin ette eesmärgiga jõuda enda väärikuseni. Avastasin nii palju mustust, mis minu sära tuhmistas. Kui me ise arvame, et me pole väärt oma unistusi, siis need päriselt ei realiseerugi. Ja enamjaolt me ise ei näegi seda pahna enda sees, mis takistab unistuste täitumist. Need takistused saab järk-järgult endast kätte siis kui teadlikult sukelduda sisemaailma ja teha inventuuri. Kui me soovime oma unistusi ellu viia, siis tuleb ka vaadata enda sisse, teha seal korrastus ja luua ruum unistuste vastu võtmiseks. Sest kõik algab seest. Välise maailma loob meie sisu. Me kogeme ennast läbi välise. Kui ennast muudame, muutub ka elu ehk peegeldus iseendast.
Kas oled sõdalane või ohver? Elu on täis väljakutseid.
Kui me ei liigu oma unistuste poole, kui meie elu on väga raske, siis mingil põhjusel töötame ise endale vastu. See kõik on kinni mõtlemises. Me loome mõttega endale takistused. Meie mõtted loovad selle, kuidas me tajume oma elu. Ohver süüdistab välist maailma ja arvab, et kõik teised on süüdi tema õnnetuses. Sõdalane valib põnevusega retke endasse ja eemaldab takistused. Ohver aga ei märkagi, kuidas tema enda mõttemustrid loovad päevast-päeva kannatusi. Ta ei märka, kui puudusteadvus temas võimutseb ja elu korraldab. Ta näeb vaid seda, et miski on ikka puudu ja kui ta selle saab, siis see lahendab probleemid.
Me aina püüdleme sinnapoole, et jõuda juba ükskord kohale täiuslikkuse tundeni. Aga ikka ja jälle jääb miskit puudu. Õnnest on alati midagi puudu, välimust vaja parandada, teadmisi on vähe, raha pole piisavalt. Puudusteadvus programmeeritakse meile juba lapsepõlvest peale. Lihtsalt pärandatakse edasi.
Kas rahulolematus on edasiviiv jõud? Kas Sa märkad, kuidas selle pealt teenitakse raha? Meile reklaamitakse päevast-päeva kõike, mida meil veel ei ole. Ja ilma nende asjadeta pole meie elu täisväärtuslik. Ja kui välimus ei ole selline nagu mõnel kuulsal staaril, siis raha eest saab probleemi lahendada. Ma olen näinud mitmeid tuttavaid, kes minu vanuselt juba lasevad ennast süstida ja lõigata, et olla ilusamad. Kui vananemise käigus keha muutub, siis seda saab ju parandada? Maksad raha ja tehakse “ilusaks”. Aga kes ütleb, mis on ilus? Ja miks peaks olema ilus? Kelle jaoks on vaja olla ilus?
Ilu nõuab ohvreid?
Üks suurimaid ajuloputusi on tehtud meile ilu teemal. Naised tahavad olla ilusad ja meestele meeldivad ilusad naised. Naised on suurimad ilu ohvrid püüdes kõikidele ilustandartitele vastata. Aga kuidas on tekkinud arusaam ilust. Seda on huvitav jälgida ajaloost. Ilu on olnud läbi aegade väga erinev. See, mis me täna arvame olevat ilus, võib mõne aasta pärast tunduda hirmus ja võõras. Näiteks renessansi ajal olid moes suured ja ümarad otsaesised. Selle nimel isegi raseeriti ja kitkuti oma juukseid, et juuksepiiri viia tahapoole. Maiadele oli kombeks aga oma lapsi juba varakult siduda laudade vahele, et kujundada nende koljut.
Alati on keegi meist ilusam. Ja nii me muudkui pürgime sinna suurema ilu poole kasutades kõiksugu abivahendeid, et varjata oma puuduseid ja vastata standartitele, mida kujundab meile ühiskond. Tohutult palju koormavat pinget, mis ei lase meil olla need, kes me oleme. Hunnik väärastunud arusaamu, mis matab meie originaalset sära. Konkurents, mis surub alla meie ainulaadsuse ja suunab pürgima väliste eesmärkide poole.
Looduses valitseb harmoonia kui inimene sinna ei sekku. Kuid lõpuks võidab loodus nagunii. Ja ei tasu unustada, et ka inimene on looduse osa. Me kuulume loodusele.
Kas puu, mis kasvab metsas teiste puude keskel, soovib olla sama ilus, kui tema naaber? Kui tal lume raskuse all üks oks murdub, siis ta ei saa seda kuidagi varjata ega lasta endale õmmelda külge uut oksa. Ja kas üldse on vaja? Pikselöögid puudesse jätavad jälje sellest, et puud on püüdnud kinni välgu. Puid vaadeldes saab aimu keskkonna mõjudest ja looduse puhtusest. Nad on sellised nagu nad on! Ja me ei vaata ju metsas sellise pilguga, et näe mis kole puu, sellel on auk sisse toksitud või sammal peale kasvamas. Kas kask saab olla koledam kui tamm? Looduses on kõik loomulik ja harmoonias. Loodus püüdleb alati tasakaalu poole.
Me saame vaadelda puude tervist looduses. Kui puu on terve, siis ta ongi ilus. Kui ta on elujõuline ja tugev, siis iga pikselöök tõestab tema väge. Samuti on inimestega. Elu jätab jäljed. Ja see on nii loomulik… Vägevad ja tugevad inimesed on oma elus palju näinud ja kogenud. Kui nad vaimult kasvavad tugevamaks, siis see paistab ka välja. Ja see on see, mida me võiks imetleda. Seda, kuidas aastad annavad juurde tarkus ja sügavust, on midagi väga imelist, mis pahatihti varjub selle tobeda grimmi taha. Selle võltsi ilme taha, mis püüab maalida inimest “ilusaks”.
Ainult ehe on tõeliselt ilus. Pole vaja ennast ehtida, kui oled ise ehe. Loomulikkus on kaunis. Mida puhtam, tervem, ehedam on inimene, seda veetlevam ta on. Mida rohkem me endast sisemist saasta eemaldame, seda kaunimalt heliseb meie hing. Inimese vibratsioon on see, mis määrab selle, kes ta on. Ja enda vibratsiooni, mis meid kujundab, me loome ise.
Ilu saab alguse tundest. Me ei saa seda endale osta! See oleks liiga lihtne. Meil on vaja teha tööd endaga, et me tunneksime ennast ilusana. Sest see ilu, mis on ostetud, ei ole Sinu päris ilu. Sind eksitatakse pidevalt ja Sa eksid nii kaua kui leiad enda seest kõk vastused. Kõik, mis puudu, asub Sinu sees. Sinu ilu on unikaalne, kordumatu, ainulaadne, eriline. Seda pole mitte kellelgi teisel. Ja keegi ei saa seda Sulle müüa. Kui see ärkab Sinu seest ja puhkeb õide, siis selle väärtus on hindamatu. Iga inimene, kes tunneb ennast ilusana, ongi ilus. Ja see tunne sünnib sisemisest harmooniast. Harmoonia on täiuslik tervis, mille poole me võiks püüelda. Me võiks lõpetada välise ilu järgi jooksmise ja keskenduda sellele, et meie sees oleks kergus, puhtus, heaolu, rahu… Seda tunnet saame kõik ise endas luua ja kasvatada. Ja kõik, mis sees, see hakkab ka ühel hetkel välja paistma. Nii et tasub teha üks inventuur ja vaadata, mis minu sees üldse on ja mis mind loob. Sest iga tunne ja mõte loob meie elu ning meid ennast. Mateeria taga on alati see energia, mis teda loob.
Tohutult palju väge võib olla kinni selle taga, et inimene arvab endast liiga vähe. Nii vähe, et tal pole põhjust näidata oma andekust, sest teised on ilusamad, targemad, osavamad. Ja sõelale jäävad vaid tugevamad – need, kes ei ole murdunud. Aga mina arvan, et me kõik käime elus läbi neid murdumise kohti. Neid ei saa vältida, sest need kasvatavad meid veelgi tugevamaks. Kuid kahjuks jäävad tihti inimesed kinni oma traumadesse. Õigemini nad suruvad oma kogemuse endale alla ja see jääb neid edaspidi mõjutama. Peale murdumist on vaja ennast tervendada. Aga meie ühiskonna elustiil ei anna selleks aega. Sest me peame ju koguaeg olema tugevad ja pürgima edasi paremuse poole, et me ei jääks elu hammasrataste vahele, et teised meist üle ei jookseks, et me oma võimalusi maha ei magaks. Meil võib olla igasuguseid hirme, mis takistavad aega maha võtta taastumiseks ja endasse vaatamiseks. Selleks, et puhata, on vaja raha, mis tagaks turvatunede. Selleks, et saada raha, on vaja muudkui pingutada ja pingutada. Süsteem on väga tark. Ta teab, kuidas inimestest viimset välja pigistada. Ma arvan, et meie ühiskond on üks suur ülekoormatud mass, kelle eluiga on liiga lühike, et jõuda oma tõelise potentsiaalini. Me ei arene täielikult välja sellise tempoga. Me oleksime palju võimekamad, kui annaksime endale aega avaneda, tasakaalustuda, vabas tempos areneda. Kui me ei piitsutaks ennast ja usaldaks elu loomulikku kulgu.
Puudusteadvus aina küsib juurde ja juurde… Tema isu on täitmatu.
Ikka on kõike liiga vähe ja see ei anna aega, et lihtsalt olla. Miks on inimestel rahutus nii suur, et iga hetke on vaja täita mingi info või meelelahutusega? Sest hirmus on endaga olla. See, mis on sees, see on hirmutav. Sellega silmitsi seista ei ole kerge. Seal on valu aga ka ilu. Seal on mälestused, traumad, inimesed, kohad, mõtted, tunded… Meie sees on terve maailm! Kujutad ette!!!! Terve maailm mahub meie sisse! Seal on seda, mida me tahame näha, ja ka seda, mida me ei taha näha. Kes see ikka tahab tunnistada neid koletisi endas, kelle me oleme ise loonud oma reaalsust mõjutama. Näiteks seesama puudusteadvus, tõstab muudkui oma pead ja paneb meid tundma ennast alaväärsena. Ta on elujooksul saanud toitu juurde ja muutunud vägevamaks veelgi. Ja muudkui korraldab meie elus asju. Kui me teda vahele ei võta, siis ta võib ühel hetkel meie elu hävitada.
Ma seiklesin oma lapsepõlve mälestustes ja nägin neid kohtasid, kus puudusteadvus sündis ja sai toitu juurde. Kõik algas juba algklassides. Sest koolis said vähesed vaid viisi. Enamus õpilastest teadsid liiga vähe selleks, et viisi saada. Oskasid liiga vähe. Pingutasid liiga vähe. Kui inimene mõistab, et ta ei jõua sinna täiuslikkuseni nagunii, siis on lihtne käega lüüa ja minna allakäigiu teed. Sest tekib teadmine, et mina ju nagunii ei saa, ei oska, ei suuda, ei jõua. Ma tundsin, et mul on midagi puudu ja ma ei ole täisväärtuslik. Aga ma ei saanud aru, mis see on. See tundus väga suur ja ületamatu probleem. Ma isegi arvasin, et mulle ei öelda, et ma tegelikult olen ikka päris loll ja peaksin käima kuskil lollidele mõeldud koolis. Täna ma naeran selle üle. Aga väikse lapsena ma kogesin seda hoopis rängemalt.
Mina mäletan oma kogemust esimeses klassis, kus ma pingutasin palju. Olude sunnil oli mul vaja olla iseseisev. Läksin koolist koju, õppisin koolitükid, panin koti kokku järgmiseks päevaks, palusin hommikul klassiõel endale lauatelefonile helistada, et ma õigel ajal ärkaksin ja kooli jõuaks. Aga koolitunnis selgus, et üks vihik oli maha jäänud ja mind pandi häbiposti seisma klassi taha otsa ja näidati kogu klassile, kui lohakas ma olen. Sain aru, et ükskõik kui palju ma pingutan, ma pole kunagi piisav. Arvasin, et mul on midagi viga ja mu võimekus on piiratum kui teistel. Ma sain aru, et ma ei pürgigi kunagi sinna eliiti, kus on õpetajate lemmikud ja klassi liidrid, kes alati saavad kõigega laitmatult hakkama. Ma sain aru, et lihtsalt osad inimesed ongi paremad ja mina olen halb ning ma ei saa sinna midagi teha. Osad inimesed on sündinud eelistega na nad on võimekamad. Ja see uskumus jäi minu sisse saatma mind aastakümneid. Uskumus, et ma olen teistest kehvem. Ja sellist käitumist ma ka endale ligi tõmbasin välises maailmas. Sest nii nagu me ise suhtume endasse, suhtuvad teised meisse. Me saame seda muuta, kui hakkame märkama endas seda, mida me pole tahtnud näha. Kui hakkame nägema, saame muuta oma elu täielikult. Vaja on vaid sukelduda endasse.
Me kõik oleme tegelikult võimekad! Me oleme lihtsalt erinevad! Ja meie võimekus ka avaldub kõigil erineval ajal ja erinevast kohast. Lubades endal olla, ilma hirmuta, elu nautides, ennast tervendades, see ühel hetkel tärkab meis ja soovib meist välja voolata. Nii nagu kõigel siin maailmas on põhjus, on ka sellel põhjus, miks siin oleme. Meil on kõigil midagi pakkuda maailmale. Midagi väga erilist oma olemusest.
Me saame täiuslikuks siis, kui me tunneme ennast täiuslikuna. Ja seda võib tunda nüüd, siin ja praegu. See ei sõltu rahast, välimusest, majast, autost, sõpradest, asjadest… See on see ainulaadsus, mis teeb igaühe eriliseks ja väärtuslikuks.
Kui Sa leiad oma väärtuse, siis see ongi see varandus, mida siin ilmas otsinud oled! Kõik asub Sinu enda sees!
Kui me soovime välises maailmas kogeda paremat elu, siis tuleb käiia läbi need urkad endas, mis selle loomist takistavad. See ei ole mugav. Aga mugavustsoonis elu on tegelikult veel hullem. Võta vastu oma väljakutse ning asu rännakule! Kui soovid, jagan Sulle infot, kuidas eeterlike õlidega läbida üks vägev sõdalase tee. Võtan kaasa oma õlid, trummi ja toetava energia ning kohtume reiki seanssil. Saan Sind sellel teekonnal toetada.
Olen siin jagamas oma teekonda ja toetamas oma kogemuse ja tarkusega, mis elude jooksul kogutud. Kui Sa tunned, et soovid minuga koos seda teed astuda, siis kirjuta julgelt: mirjam@elumaitse.ee
Kui soovid saada osa parimast tervendusest, mida pakub eeterlike õlide maailm, siis oled oodatud meie kogukonda. Mina jään Sinu kõrvale Sind sellel teekonnal saatma ja juhendama. Saad teha alguse siit: https://www.mydoterra.com/wildestessence/#/
Aitäh, et lugesid! Aitäh, et valisid need read enda väärtuslikke hetki sisustama! Tulgu Su ellu see parim, mida väärid päriselt. Olgu Su südamses rõõm ja sära, mis soojendab, valgustab sellel pimedal ajal.