Ennast väärtustades sa mõistad, et sul ei ole vaja minna kusagile midagi nõudma. Sul ei ole vaja oodata väljastpoolt ja sa ei vajagi midagi väljastpoolt. Sa mõistad, et oled täisväärtuslik ning sinu sees ongi juba kõik olemas. Sa oled täiuslik kogu oma olemuses, sest oled osake loojast siin Maa peal. Sinu ülesanne ei ole otsida ega nõuda ega ka kiruda, et miks sulle nii vähe antakse. Sinu ülesanne on luua. Luua läbi enda, läbi inspiratsiooni ja armastuse. Vaadata elu läbi lapselikult puhaste silmade.
Sünniga anti sulle kaasa imeline võlukepike, milleks on sinu oskus unistada, näha maailma läbi loovate silmade. Kui sa olid laps, ei olnud sul palju vaja. Sa jooksid paljajalu ja naerdes läbi vihma ega kurtnud kunagi, et ilm oleks kole. Sa võisid näha, kuidas puud tantsivad ja kuulda, kuidas tules mängib orkester. Sa unustasid mängima ennast lõputuid tunde ega pannud tähelegi, et kõht on läinud tühjaks. Sinu fantaasial ei olnud piire ning sa nägid elu ja võimalusi kõikjal enda ümber. Ka isegi siis, kui sinu kodus ei olnud parimad tingimused ühiskonna mõistes, ei osanud sa seda ehk isegi mitte märgata kui puudus võimalus võrrelda oma olukorda teistega. Sinus oli kergus, sest sa ei andnud hinnanguid.
Kuid nüüd oled sa unustanud. Koolis hakati sulle panema hindeid ning võrdlema teistega. Vähehaaval asendus mäng kohustustega. Sulle integreeriti ühiskonna poolt puudusteadvus ning sa hakkasid ihaledes ennast eraldama jumalikust armastusest, milles sündisid. Vähehaaval sa hakkasid unustama, et sa lood läbi mängu. Puudusteadvus kasvas nii suureks, et hakkasid jooksma kasvõi üle teiste, et saada seda, mida sa tahad. Ja su nõudmised aina kasvasid. Su nälg kasvas aina suuremaks. Vähe haaval voolas armastus elu vastu sinust välja ning sa hakkasid selle järele jooksma. Hakkasid otsima seda läbi toidu, läbi asjade, läbi partnerite, keda kogu selles jamas süüdistada. Valu sinu sees kasvas aina tugevamaks. Valu, mida põhjustab eraldatus. Sa hakkasid armastust ajama taga.
Kõik, mille järele jooksed, põgeneb su eest. Ja peagi sa väsid jooksmisest ja tagaajamisest. Kui alistud elule, peatud, rahuned ja hingad, märkad peagi kui palju sul juba on. Kui sinu elus on juba kriis, siis see tahab sulle öelda, et peatu ja lõdvestu. Kui sinus on säilinud veel oskus unistada, on sul kõik olemas, mida vaja, et luua. Mitteväärtustades seda, mis sul juba on, kaob ka see viimane käest – sinu elu. Kuid olles tänutundes ja armastuses sa aina kasvatad, lood aina juurde. Seest poolt välja poole. Armas inimene, tuleta endale meelde, sina oled looja. Tuleta endale meelde see laps, kes elab sinus siiani ja nutab, sest oled ta unustanud. Sinus elab laps, kes soovib mängida.