Armastuse valimine igal sammul… See tundub nii lihte. Kuid samas on nii keeruline suhetes. Me oleme üksteise eludes tihti nendeks ebamugavateks peegliteks, et näeksime ennast erivenate nurkade alt. Vahest tahaks peegleid kildudeks lüüa, vahest põgeneda. Aga kuidas valida armastus, et peeglid saaks peegeldada lõputult valgust meie keskel. Kui mina valin valguse ja armastuse, mida see siis tegelikult tähendab?
Esiteks me ei saa kellelegi saata valgust, kui meis endis see puudub. Ma valin armastuse eelkõige iseenda vastu. Alles siis kui karikad on täis, hakkavad voolama need üle äärte, jagub ka teistele. Inimene, kes ennast ei armasta, ootabki seda väljast. Ja ootustele vastab tihti pettumus. On vaja armastada ja austada iseennast üle kõige. Ning see ei olegi egoistlik. See on parim, mida teha tervele maailmale. Inimene, kes oskab iseennast täita algallika valgusega, on sõltumatu. Ta on vaba kõikidest vajadustest, inimlikest piirangutest, ootustest ning täidab maailma valgusega juba lihtsalt oma olemusega.
Ma ei lähe kaasa manipulatsioonidega. Kui keegi käitub minuga inetult, siis vaatan seda kui tema enda inetust. Inimesed käituvad teistega just nii nagu nad teevad seda endaga. Ja see ei puuduta mind. Puudutab vaid siis, kui ma lasen sellel juhtuda. Kui ma lähen sellega kaasa, haakun, kui ma reageerin emotsionaalselt. Ja kui reageerin, siis tulebki vaadata, et miks. See inimene tuleb mulle näitama minu nõrka kohta. Aitäh talle! Imeline õpetaja, kes oskab kiirelt ja otse näitada kätte need kohad, mis vajavad vabastamist.
Ma ei võta midagi isiklikult. Ma püüan näha asju kõrgemas plaanis. Sest igal inimesel meie elus on roll, mida nad tulid täitma. Ma vaatlen inimest vaimu tasandil ja näen, et kõik see, mis pole päris, mis pole tema, on vaid mask, mida ta kannab. Sest ta arvab, et nii jääb ellu, see hoiab ja päästab ja kaitseb. Ma tean, et iga inimene annab endast igal hetkel parima. Just selle parima, mida ta suudab, vastavalt enda arengu tasemele.
Mina valin õppida igast olukorrast. Iga kord, kui ma süüdistan kedagi teist, siis ma annan oma väge ära. Toidan ohvrit enda sees. Kuid, kui ma näen, et see olukord on mulle saadetud selleks, et näha seda, mis on naguniigi olemas. Võimalus näha midagi, mida ma pole märganud. Mul on võimalus märgata, mis on mind takistanud ja pole lasknud mul nautida elu veelgi enam ja veelgi sügavamalt. Siis saan vaid tänulik olla. Ma toidan tänulikkust enda sees. Ja kui mina valin olla see tänu, see lõputu armastus, siis mida need peeglid veel peegeldada saavad? Mida ma veel ei näe? Valgustunud inimene näebki kõike valguse käes. Näeb kõike just nii nagu see on, ei hea ega halvana. Kõik on imeliselt külluslik ja värviline hoopis.
Ma luban kõigel olla nii nagu see on. Olukorrad muutuvad probleemseks siis kui hakata hinnaguid seadma ning võrdlema. Seni kaua kõik lihtsalt on – ELU. Kuidas seda läbime, kuidas kaasa voolame? Kas klammerdume või lubame elul juhtuda? Kas hingame täiel rinnal või igaks juhuks natuke ettevaatlikult? Elu täiel rinnal on elu lubamine.
Ja tunde enda sees saan valida mina. Mitte keegi teine ei vali tunnet minu sees. Tunnet, mis loob minu elu.