Olen tegelikult täiesti tavaline inimene. Kes minuga on kohtunud, on võib-olla ka pettunud, et ma ei olegi see… Aga see siin, mis ma teen, see info, mida ma teiega jagan, see toimub kõik hoopis teises seisundis, mida ma siiani üritan võtta kaasa ka tavaellu, igapäevastesse suhetesse ja kohtumistesse. Kõik, mis ma siin jagan teiega, on kanaldatud informatsioon ka mulle endale kasvamiseks.
Jah, ma juba elan suuremas kooskõlas oma südamega. Olen teinud palju julgeid valikuid. Kuigi vahest tundub nagu areng seisaks ja kuidagi ei liigu midagi edasi, siis tagant järele vaadates alati märkan, kui palju ma olen juba teinud, kui suuri muutusi läbinud… Ja see on tõesti vägev! Kui see kõik nii jätkub, siis kuhu see välja viib? Elu on lihtsalt imeline, kui oled kulgemises oma südame teel.
Minu lähedased, kes algul olid väga kahtlevad ja kõhklevad minu muutuste suhtes, on märganud minus tohutut protsessi ja kasvamist ning hakanud minu arenguteel ka mind toetama. Nad on märganud, et olen õigel teel ja seda kui palju on see mind aidanud välja sellest mustast august, kus elasin üle kahekümne aasta. Nad on märganud, et minus on ärganud säde ja elurõõm ning nüüd nad juba tulevad ka ise seda ka minu poole otsima. Tegelikult on see rõõm minu sees alati olnud, mingisugune sisemine tugev sära, mida olen hoidnud tagasi, sest mõistus ütleb, et ei kõlba nii, sest siin maailmas tegeletakse tõsiste asjadega ning naermine on kohatu ja tuleb võidelda – vaid tugevamad jäävad ellu.
Olen elu jooksul ümber oma südame tohutult suure ja tugeva kaitse ehitanud. Sellest olid tingitud ka minu põhiline tervisehäda – iiveldus. Üle 20 aasta oma elust ma elasin südamega, millel oli koguaeg paha ja ma arvasin, et see on normaalne, et nii peabki olema. Kuid umbes 8 aastat tagasi, kui ma lõpetasin loomade söömise, siis see kadus ning juba mõne päevaga oli suur kergus ja hea olla. Mul hakkas hea, sest ma tegin valiku oma südamega, mul oli ju alati loomi ja nende kannatusi valus vaadata, kuid ühiskonna normis inimesed söövad liha. Oh, nii vabastav oli selle lahustumine.
Ja see protsess jätkub veel ja veel nii kaua kuni ma ka päriselt ainult südamega julgen elada. Mõnes olukorras löövad veel vanad mustrid välja, kus ma püüan endale sada maski ette valada, et mitte oma päris puhast olemust näidata, sest mõistus kardab kaost, kuid süda samal ajal tahab sinna kaosesse mind juhatada. Aga need maskid ei tööta enam ja see kõik paistab läbi nii mulle kui ka teistele. Südame hääle kuulamine tundub juba mõistlikum!
Eile, pärast roosi õli südame kohale määrimist ma tundsin, kuidas see lausa kerge raginaga avas mu südame ja see oli nii mõnus tunne, veelgi suurem elurõõm, vabadus, õhk, julgus särada, julgus jagada, julgus näidata oma puhast olemust, milleks ongi armastus – tingimusteta armastus kõige ja kõigi suhtes.
Läbi oma südame me loome tõelisi suhteid ja elu, mis väärt kogemist. Läbi oma südame me jõuame teiste südametesse. Suheldes läbi oma südame me jõuame hoopis uude reaalsusesse ja sügavamate kontaktideni. Ma proovisin läbi oma südame suhelda elevandiga, kellel oli minevikus väga rasked traumad ja ta kandis endaga valu. Ma tunnetasin teda oma südamega ning elevant peatas söömise ja vaatas mulle väga sügavalt silma. Nii mina kui ka kõrvalolijad märkasid, et me kogesime südamest-südamesse kontakti. Läbi südame saame tõelise kontakti kõige elavaga enda ümber – looduse ja loomadega ning luua nendega suhteid.
Mul on iga päev tunne, et olen alles oma tee alguses. Aga see teadmine annab mulle võimaluse muutuda ja muuta, luua ellu veelgi suuremat kergust ja sügavust, annab eelduse kasvamiseks. Ja mis kõik siin veel võimalik on, kui ma praegu tunnen ennast alles alguses?
Kaanefoto: Helen Tammela