Esmaspäeva lõuna ajal, kükitades vannitoas lapse kõrval, kes otsustas keset päeva vannimõnusid nautida, mõtlesin: “Miks ma siin olen? Kas ei peaks ma teenima raha, ronima mööda karjääriredelit, panustama ja ennast teostama meie ühiskonnas? Kuhu jäi mu töö, mu elu? Kas olen lukustanud end koduseinte vahele?
Stress, võitlus, eneseteostus, pinge, saavutusvajadus, tunnustuse vajadus… Ma olen sellest kõigest välja ujunud ja mässav elu voolab minust mööda kui kärestikuline jõgi täis pinget ja ka lõbu. Kuidas olen sellest kõigest järsku kõrvale jäänud?
Kuidas olen üldse nii erinev? Miks teen kõike teisiti? Söön ainult puuvilju, ei käi arsti juures, ei vaktsineeri, ei pidutse, räägin paljude jaoks arusaamatut juttu, ka oma last kasvatan imelikult. Ma ei tee, ei mõtle, ei käitu mitte kuidagi nii nagu tavaline inimene.
Täna tunnen kuidas mu peas keerleb lõputu mõtete ratas, mis muudkui ketrab ja ketrab, et leida vastuseid tuhandetele küsimustele, mida olen lugenud nii lähedaste kui ka võhivõõraste silmadest, mida on esitanud mulle nii minu sõbrad kui ka mina ise.
Viimastel aastatel olen järgind oma südant. Olen langetanud kõik otsused kuulates oma sisemist häält. Mu süda on toonud mind siia, kus ma olen ning nüüd püüan seda mõistusega kaardistada. Miks? Sest ma tunnen vajadust seda kõike mõista ka mõistusega ning jagada teistega.
Ma ei soovi siin blogis rääkida ainult toitumisest, sest see on nii väikene osa sellest kõigest, mida soovin jagada. Edaspidi pühendangi ennast oma südame hääle tõlkimisele. Ma püüan leida piisavalt sõnu, et anda edasi oma nägemusi, tunnetust ja arusaamu elust ja sellest uuest maailmast, kuhu sattunud olen.