Jah ma usun, kuid mul on temaga hoopis omamoodi suhe. Ma ei otsi teda raamatutest. Ma ei otsi teda kirikutest. Tegelikult ma üldse ei otsi teda. Ta lihtsalt on. Ma tajun teda endas, ma näen teda kõikjal, ma kuulen teda looduses, ma hingan teda ja elan temas. Ta on nii sees kui ka väljas. Ta on kõikjal. Ta on piiritu ja kõikehaarav. Ta ümbritseb mind ning täidab ka iga mu keharakku endaga. Jumal on Looja, algallikas, kust kõik alguse saab.
Ja ma ei arva, et on vaid “väljavalitud” kellega Jumal suhtleb, sest ta suhtleb kõigi ja kõigega. See on iga inimese enda valida, kas ta teda kuulab, näeb, tajub, tunnetab. See on iga inimese enda teekond, mida ei saa õppida raamatutest. See tuleb elades, kogedes, avanedes temale.
Kas Looja mitte ei ole loovusteadvus, millel ei ole otsa ega äärt, lõppu ega põhja? Mulle tundub see nii. Inimesed, kellel tulevad uued ideed, lahendused, nägemused, neil on hea ühendus Loojaga. Neil on võimalus tuua siia maailma uut läbi enda. Meie inimestena oleme need kanalid. Meil on võime luua mateeriat, mis koosneb tegelikult sellest samast tühjusest ehk Jumalast.
Jumal ehk looja on see kust kõik alguse saab… see tühjus, millest kõik sünnib olematust olemisse. See haarab kõike ja kõiki ilma tingimusteta, lubades kõigel olla. Lubades meil inimestena teha valikuid. Lubades meil kogeda kõike. Lubades meil uskuda kõike. Lubades ka mitte uskuda.
Vaba tahe…
Meil inimestena on vaba tahe. Me võime luua, mida iganes. Ainuke, kes meid karistab, oleme me ise. Me ise loome endale põrgu. Me ise loome endale taeva. Inimene on oma elu looja.
Inimestena on meil võimalus valida, millist reaalsust kogeda. Meie kõrgem Mina ütleb alati, et kõik on normaalne, kõik on korras, kõik on alati just nii nagu olema peab. Sest kõrgem mina näeb suuremat pilti. Ta vaatab ülevalt alla ja alt üles. Ta oskab kõike näha erinevatelt külgedelt ja teiste nurkade alt. Kuid see väike mina ehk ego oskab luua kannatusi jäädes kinni mingitesse olukordadesse nägemata asjade teisi külgi. Kannatused lõppevad kui kasvame suuremasse olemisse, üheks oma kõrgema Minaga, lähemale Jumalale, Nii saavad meist Jumalikud olendid, kelleks oleme loodud siia. Terviklikumad.
Selline on minu suhe Jumalaga. Või õigemini üks osa sellest suhtest, piiritust lõputust olemisest ja olematusest. Ma küsin küsimuse ja saan vastuse. See kord tuli see nii. Teine kord tuleb hoopis midagi muud. Kõik on pidevalt kasvav ja täienev. Ka pilt, mida me alles kokku paneme. Me ei jõua kunagi kohale. Ja me kunagi ei tea lõplikku vastust.
Mirjam