Kui me oleme kõik kõikvõimsad, siis mis meid kinni hoiab? Kui me võiskime olla täiesti terved, siis miks me ikkagi vaevleme erinevate hädade käes? Kui me võiks olla külluses, kuid me ikka vireleme? Kui kõik on tegelikult imeliselt lihtne, siis miks on nii keeruline tulla välja teatud olukordadest?
See vastus on ka lihtne. Kõik selle pärast, et me oleme kinni oma mustrites. Kui me käitume päevast-päeva sama moodi, siis miski ei muutugi. Selleks, et elu muuta, on vaja mustrit muuta. On vaja võtta vastu uut ja minna kaasa uuega. On vaja olla paindlik ja kohal, et märgata oma piiratud mõtlemist, enda loodud vangistust. Meie meel on nii klammerdunud teatud piirangutesse. Soovime teha ikka samu asju, millega harjunud. Hirm on minna kaasa uue ja tundmatuga. Mõistus soovib ikka toetuda vanale informatsioonile, mis on Sind aidanud siiani ja nüüd selles tupikus otsib sealt ikka vastusedi. Kuid vana info, vanad teadmised, vanad harjumused hoiavad Sind kinni selles samas vanas mustris.On vaja muuta suhtumist, mille järel muutub käitumine, mille tagajärjel omakorda toimub muutus Sinu reaalsuses kusagil suunas. Ja see on garanteeritud. Sest teisiti mõtlemine, käitumine viib teistsuguse tulemuseni.
Selleks, et minna kaas uuega, on vaja olla paindlik oma suhtumistes. Elu on ju pidevalt muutuv. Paindlikkus tagab pika eluae. Ning kohalolu on võti, mis käivitab Sinu keha teadlikult oma elu juhtima. Sest kohalolles ei lähe Sa kaasa emotsioonidega, ei lähe võitlusesse, ei jää maadlema takistustega. Kohalolles muutub vesi selgeks ja sa näed paremini kõike. Emotsioonid sogavad vett. Kuid selges, puhtas vees hakkad märkama võimalusi. Takistused ilmuvad vaid selleks, et neid märgata ja tunnistada nende olemasolu ja mõju Sinu elule. Kuid neisse ei tasu kinni jääda. Võimalused ootavad Sind endaga kaasa.