Mis siis kui ei peagi elu olema kerge? Meil on oma arvamus, kuidas asjad võiksid või peaksid olema. Ja kui ole nii nagu soovime, siis arvame, et on raske. Aga elu on ikka nii nagu ta on. Elu ei ole ei hea ega halb, lihtne ega keeruline. Elu lihtsalt on. On just selline, et kogeda iseennast erinevate nurkade alt. Et näha ja tunda ennast erinevate tahkude kaudu. Ikka selleks, et kasvada koos temaga.
Küsimus on suhtumises. Raske on nii kaua kuni me võtame kõike raskelt ning üritame ikka painutada maailma oma meelejärgi. Ikka nii nagu peab õigeks meie mõistus. Aga hing soovib kasvada ja laiendada meie arusaamu ja mõistmist. Sein tuleb ette, kui me ei alistu vaid hakkame võitlema elule vastu. Siis tunneme ennast piiratuna ja ohvrina. Aga äkki elu hoiab meid? Hoiab oma turvalises ruumis ja lubab meil kasvada jõudumööda. Annab meie ette just nii palju, kui oleme valmis vastu võtma. Just parajaid portse, mille abil kasvame välja oma piirangutest, mis hoiavad kinni ja aheldavad. Kasvame tugevamaks ja mõistvamaks.
Tugevus ei tööta, kui inimene ennast toore jõuga elust läbi surub ning marsib kasvõi üle teiste, et saada oma tahtmist. Kui ta jõuga hakkab elu painutama ning omale allutama. See on võitlus. See ei tekita head tunnet inimese sees. Selline tugevus töötab inimese enda vastu ja hakkab teda lõhkuma. Kui me ei märka seda, mida me loome, siis elu ise näitab läbi kõige selle mida tajume raskusena. Märgates raskust saab olla vaid tänulik, märkamise üle. Ja siit edasi vaadata, miks ja kuidas ma endale sellist reaalsust loon.
Elu ei seisne vaid saamises. Kui inimesel on ees ainult eesmärk nagu saakloom, keda ta jahib ja ei märka väga muud, siis võib ta paljustki ilma jääda, mida elul veel pakkuda on. Õnnelik olla võib siin ja praegu, mitte ainult siis kui saame selle, mida tahame. Elu on teekond, kulgemine täis paljusid võimalusi, millele meid soovitakse äratada. Meie planeet on liikunud sellisest sagedusest välja, kus tuli võitluses olla tugev ja enam vanamoodi ei saa. See oleks nii kurnav, et jõud saab kiirelt otsa. Meil on vaja toita oma hinge, et olla tugev. Ja igal sammul elu meile seda inspiratsiooni ka pakub, et olla täidetud ja toidetud. Kui me arvame, et vaid saak meid täidab, siis oleme senikaua ju näljas ja ei võta vastu joovastavat eliksiiri, mida elu melie igal sammul pakub. See on tahtmistest vaba tingimusteta armastus, puhas ja hinge ning keha kosutav igavese nooruse allikas. See on meile kätte saadav igal hetkel kui tuleme oma südamesse ning võtame vastu.
Elu pakub meile ennast! Et tunda ennast elusana!
Tugev on see, kellel on julgust vaadata elule otsa ja võtta elu nii nagu ta on. Tugev on see, kes võtab enda eest vastutuse ja julgeb tunda ka neid kõige ebamugavamaid tundeid, mis äratavad. Meid äratakse ja me muutume järjest tundlikumaks. Tänu sellele avaneb meie potentsiaal. Mida värvikirevamat tunnete paletti me haldame, seda rohkem on meil võimalusi seda maailma siin maalida.
Kõik on muutuv. Me elame elavas ja ruumilises maalis. Meie hing soovib, et ärkaksime ja märkaksime, et miski pole lõplik. Ja kui tundub, et on lõpp, siis see on tegelikult uue algus. Meil on vaja õppida sujuvalt ujuma läbi elude, läbi loomingute. Igavikkus õpetab, et me liiguksime sujuvalt kaasa muutustega ja muutuksime kerguses. Laseksime lahti oma koormast. Et me ei kannaks kaasas vanu arusaamu, mis võibolla kunagi töötasid meie heaks. Meil on vaja õppida uutmoodi elama. Sest kergemates energiates ei saa enam vana raskust kaasas kanda. Vana tehnika enam ei tööta. Meil on vaja omandada pidevalt uusi oskuseid ja kasvada koos eluga. Mitte selle pärast, et jääda ellu. Ikka selle pärast, et see on huvitav, see on põnev. See on elu! See on võimalus!