Oleme veetnud perega kolm nädalat Tai väikesel saarel Koh Phanganil. Siin on ülimalt mõnus kliima, lihtsalt ideaalne, mõnusalt soe ja niiske nagu mulle meeldib. Eriti naudin ma vihmahooge pärast lõõmavat päikest ja sooja, soolast ookeanivett. Elu on siin lihtne. Midagi väga vaja ei lähe. Loodus annab kõik, mis tarvis. Mis nii viga elada. Kahju, et kohalikud seda hinnata ei oska. Kurb on vaadata, kuidas prahti visatakse loodusesse, solki valatakse jõgedesse, reovesi imbub otse pinnasesse ning rikub ära nende joogivee.
Rõõmsaks teeb see, et ka siin on juba inimesi ärkamas ja taipamas looduse tähtsust. Üks nendest on turul oma turismiäri, söögikohta ja raamatupoodi pidajav mees, Mr. Lek. Sattusime temaga jutusoonele ning ta kutsus meid oma öko farmi vaatama. Olime kohe väga ärevil ja järgmisel hommikul kell kuus, enne oma tööpäeva, tuli ta meile järgi ning viis meid mägedesse, kus ta keset dzunglit kõike vajalikku kasvatas: banaanid, mangod, papaiad, pähklid, rohelised maitseained jne… Kõik oma söögikoha jaoks.
Mr. Lek rääkis meile sellest, kuidas süsteem on meie ajustid pestnud ning inimesed kaugenenud loomulikust elust ja loodusest. Ei osata enam ennast ravida. Inimene on muutunud saamatuks ning usaldab meditsiini süsteemi. Tema vanavanemad oskasid metsast leida kõike vajalikku iga haiguse raviks. Tänapäeva generatsioonil ei ole selles vallas enam mingeid teadmisi. Süsteem on muutnud inimesed saamatuks.
Kohalik mees rääkis ka sellest, kuidas inimesed söövad ebaloomulikku toitu, mis tekitab haiguseid ja sellest, kuidas rahaahnus on muutnud inimesed kinniseks ning ebasõbralikuks. Kogunetakse linnadesse raha teenima, elatakse küüned enda poole ja tehakse teistele ära. Elatakse süsteemis, mis sisendab, et sa ei saa ise hakkama, sa pead käima arsti juures, järgima reegleid, vastama standarditele, kuulama “targemaid” jne. Inimestelt oleks justkui võetud õigus elule. Toit on muutunud ebaloomulikuks ja viljeletakse ennasthävitavat eluviisi.
Ja see, et mina ainult puuvilju söön, ei üllatanud Mr. Lek-i üldse. Ta ütles, et see on minu enda valik. Keegi ei saa mulle öelda, mida mina sööma peaksin ja kui palju. Seda peab ikka inimene ise otsustama ja tunnetama, mitte ei pea jälgima mingeid tabeleid ja toitumiskavasid, mis meile tänapäeval ette antakse. Inimesi tahetakse muuta justkui robotiteks, kes enam ise elada ei oska.
Kogu Mr. Lek-i jutt oli väga kurb. Kuid nii positiivne on see, et ka siin Taimaa väikesel saarekesel keegi mõtleb ja näeb juba seda kõike!!! Ja üritab anda oma panust, tehes teavitustööd, pakkudes orgaanilist toitu ja müües raamatuid. Ning plaan on tal hakata pakkuma ka majutust oma farmis.
Olen ääretult tänulik Mr. Lek-le, kes hindab inimeste omavahelist energiavahetust rohkem kui raha, sellise ainulaadse kogemuse eest!