Tuli tunne kirjutada midagi otse. Ma ei teadnud, mis see on. Aga siin see on…
Üle kõige armastan ma aega investeerida iseendasse nautides pikki jalutuskäike looduses, kus võin unustada ennast ja kogeda end osana metsa sahinast, mere kohinast, linnulaulust, päikese paistest, männi lõhnast, niiskest mullast, värvilistest lilledest, putukate suminast. Mulle meeldib kulgeda ja ennast unustada ning sulada kokku loodusega. Ma valiksin selle tegevuse igal hetkel kui võimalik.
Ometi olen ma sündinud siia inimeste keskele, kummalisse ühiskonda, kus püütakse loomulikku olemist väänata ja käänata. See ühiskond tundub nagu emakese Maa haigus, mis ei oska muudmoodi eksisteerida, kui vaid kellegi arvelt. Ma tean, et see ei ole jätkusuutlik. Sellele on määratud lõpp. Ja salamisi ma olen seda lõppu oodanud juba lapsepõlvest peale. Tunnistan ausalt üles. Mulle tundus juba lapsena kõik siin toimuv nii kummaline.
Mäletan ennast lapsena metsas mängimas ja mõtisklemas selle kõige üle, kuidas see linnaelu on ikka kummaline. Kool oli nagu lastevangla ja täiskasvanute töölkäimine sarnanes orjusega. Suvevaheajad olid need, mille nimel elasin, et põgeneda teistesse reaalsustesse, kus puuduvad kohustused ja imelikud kombed. See oli aeg, kui ma sain tunda ennast loomulikuna looduses mängides.
Ja ometi olen nüüd siin selles täiskasvanu elus, kus ma pean ka hoolitsema pere eest, et toit oleks laual ja katus peakohal. Siin maailmas, kus tuleb astuda välja loomulikust kulgemisest ja igavikulisest olemisest. Nii lihtne on kukkuda sellesse lõksu, kus hirm hakkamasaamise ees pimestab. Kas see ongi selle maailma mõte? Et inimene tunneks hirmu? Ei! Ma ei lähe sellega kaasa. Vana maailm laguneb minus endas. On tunne nagu kõik variseks kokku ja ma kukuks musta auku. Aga see on vaid illusioon. Ma luban vanal maailmal endast lahkuda. Ma ei haaku enam nende konksude otsa, mis tahavad mind oma orjusesse haarata.
Ma annan vabaks oma hirmud. Ma annan vabaks oma mineviku. Ma annan vabaks oma tuleviku. Ma annan vabaks oma ootused. Ma olen siin ja praegu. Ma olen kohal. Ma olen kogemises. Loon oma maailma oma mõtete ja tunnetega siin, mitte minevikus ega tulevikus. Ma kogen siin ja praegu.
Ma annan vabaks kogu aja. Mul on koguaeg vaba aeg. Ma ei saa aega kinni hoida, sest seda pole olemas. On vaid üks igavikuline hetk. Sest ma olen siin ja praegu, kus on kõik olemas. See hetk siin ühendab kõik mõõtmed. Mida rohkem ma toon ennast kohale siia olemisse, seda suurem vägi minus on. Siin ja praegu on kõik olemas, mida ma vajan, et luua seda, mida ma soovin luua. Ma olen vaba.
Ma annan vana maailma vabaks ja võtan vastu uue elamise viisi. Minus on tekkinud tühjus, kuhu vaikselt voolamas värsket elu. Ma ei tea veel kuidas ja mis saab. Ma usaldan kulgemist. Ma luban elul ennast üllatada.